Noorte jääpurjetajate medalisadu algas 20 aastat tagasi

Pärnu noored jääpurjetajad on viimase kahe aastakümnega võit-nud omaealiste Euroopa ja maa­ilmameistrivõistlustel rohkelt kulda, hõbedat ja pronksi. Et seda fenomeni paremini mõista, tasuks heita põgus pilk minevikku, saamaks aimu, milliselt pinnalt praegused meistrid on sirgunud.

Enne teist ilmasõda ei pidanud kohalikud purjetajad kõval veel võistlemisest eriti lugu, kuid läinud sajandi teisel poolel hakkasid teravaid elamusi jahtivad Pärnu noormehed Haapsalu ja Tallinna eeskujul jääpurjetamise võlusid nautima.

Tol ajal valmistati pealinna jahtklubide töökodades suuri kahemehekelke, millest nii mõnigi jõudis Pärnusse. Vana-Pärnu ja Raeküla poiste laevastikus oli kuldsete 60ndate algul üle paarikümne jääpaadi. Osa neist oli ehitatud esiisadest kalameeste talvesõidukite eeskujul, kuid nutikamad noormehed kihutasid võistluspurjekatelt snitti võetud sõiduriistadel.

Kui USAs sündinud tilluke DN-klassi jääpurjekas Nõukogude Liidus 1969. aastal omaks võeti, tõid Pärnu jääpurjetajad kõigepealt kolm kelku pealinnast, kuid juba järgmisel aastal meisterdasid Joel Kukk ja Viktor Feofanov Vikeros esimesed kolm DNi.

Mõne aasta pärast oli pärnakate talvine laevastik kosunud, nii et võistlustele sõiduks oli mõnikord vaja tellida kaks veoautot.

Pärnu jääpurjetajad lõid DNi algaastatel teisi Eesti keskusi massilisusega, kuid meisterlikkusega oli lugu nutusem, heal juhul pääses mõni meie mees Eesti meistrivõistlustel esikuuikusse.

Eestlased oli tol ajal DN-klassis nii Euroopas kui maailmas ­kõvad tegijad. Endel Vooremaa neli järjestikust EMi kulda ja Ain Vilde, Mati Kuulmanni ja Tiit Haagma maailmameistri tiitlit olid tulemused, mille varju kippusid jääma ülejäänute medalivõidud.

Latt oli ülikõrgel: et tulla ­Eesti meistriks, pidid olema kui mitte just maailma, siis Euroopa parim!

Kuulsate jääväljapilootide välisvõistluste seiklusi ammuli sui kuulanud Pärnu noormehed valisid väljavalitute seltskonda pääsemiseks taktika, mis end tasa­pisi õigustas. Kõigepealt kutsuti nii Eesti kui Läti ässad Vikero ja ­KEKi karikavõistlustele, mis alati algasid lustaka saunaõhtuga ja päädisid rikkaliku auhinnalauaga. Pärnakad võeti õige pea omaks, nendega tehti vastastikku kasulikku purjeäri ja mõnigi seitsme luku taha peidetud saladus jõudis ­saunalaval meie meeste kõrvu.

Esimesed pärnakad koondises

Ometi kulus veel tosin aastat, kui Rein Veider ja Elmar Talbonen end esimeste pärnakatena 1983. aastal NSVLi koondisse sõitsid. See oli suur õnn, sest vaid koondislasele anti võimalus tellida kaks välismaisest materjalist purje, teda varustati sõiduriiete, villaste dresside, säärikute ja kiivriga. Moskva tiiva alla pääsenud jääpurjetaja vabastati talvekuudel tööst ja teda ootasid treeninglaagris toidutalongid.

Kui varvas kord ukse vahel, paotus see lõpuks sedavõrd, et 1984. aastal pääsesid Veider, Kukk ja Heino Jõesaar koondisse. Võimukalt lendas tõotatud maale Jõesaar, kes võitis Leningradi külje all Strelna lahel ülekaalukalt NSVLi tšempionaadi. Ometi ei tähendanud punaimpeeriumi vapiga koondisedress veel pääsu tiitlivõistlustele, sest kümne kandidaadi hulgast valiti välja need kolm–neli, kelle peale võisid nii võimumehed kui spordijuhid kindlad olla. Pärnakad liigitati kahtlase elemendi hulka, kõik kolm praagiti eri põhjusi tuues välismaale minejate hulgast välja.

Kuigi Moskva propaganda­masin kiitis juba täiest kõrist ­Gorbatšovi algatatud uutmist ja ­avalikustamist, pääses Kukk ­Pärnu jääpurjetajatest esimesena raudse eesriide tagant välja pärast laulva revolutsiooni algust, 1989. aastal, kui kohalikud KGB asjapulgad ei julgenud enam hambaid näidata.

1991. aasta märtsis napsas Veider Haapsalu lahel Vana Maailma hõbeda endale ja sai selle vägitükiga kaks aastat hiljem Austrias veel korra hakkama. Pärnaka esimene tiitlivõistluste medal oli paljudele asjatundjatele üllatus, sest paari aasta eest oma DNi puruks sõitnud ja koondisest välja kukkunud Veider oli juba suurvõistlustele käega löönud.

Rahamured

Kui Vene ajal polnud Moskva pajukil tippklassi võidusõitjal muret, mis maksab laevapilet, hotellis elamine või sõiduriista kindlustus, siis pärast Eesti iseseisvumist pidi iga mees kalkuleerima, kas ja millisel tasemel jääpurjetamist jätkata. Kuigi piirid olid lahti ja tiitlivõistlustele pääs kõigile vaba, kahanes tegijate hulk, sest hinge sees hoidmiseks tuli nüüd tööd teha, ei piisanud pelgalt tööl käimisest.

Pärnu DNi meestest leidsid vaid vanameister Veider ja tõusev täht Mati Hool toetajaid sõiduks tiitlivõistlustele. Mõne aasta veel võistelnud, otsustas Veider kõr­vale tõmbuda, et oma kogemusi nooremale põlvkonnale edasi ­anda.

Läinud sajandi viimasel aastakümnel ei jätnud Eesti eliitjääpurjetajate seltskonda kerkinud Hool Euroopas vahele ühtki suurvõistlust. Kuigi ta valmistas igaks talveks uue jääpurjeka ja katsetas paljude purjemeistrite toodangut, jäi ihaldatud medal saamata. Kindlasti on Euroopas neljandaks ja 2000. aastal maailmas viiendaks tulnud jääpurjetajal nimetada palju põhjusi, kuid üks takistusi oli nõrk kodune konkurents.

Tõsi, mitmekordne Euroopa meister Vaiko Vooremaa, eksmaailmameister Mati Kuulmann ja mitu medalimeest võistles edasi, kuid kunagisest tasemest polnud neilgi suurt järel. Igaühel olid oma tööd ja tegemised.

Kõige kurvem, et vana kaardivägi kippus ära vajuma ja uut põlvkonda polnud kellelgi mahti kasvatada, erandiks need, kes isade jälgedes jääpurjetamisse tulid.

1990ndate teises pooles ­hakkasid treenerid Hool ja Tõnis ­Vare jahtklubi värkstoas lastekelke ehitama, et Optimisti poisid-tüdrukud saaksid talvelgi purjetamise mõnusid nautida. Mõne aasta pärast lõikasime noorte tiitlivõistlustelt esimesed loorberid.

Vana Maailma meistri tiitlitele hakati täiskasvanute klassides seilama juba 1920ndatel, paraku ei jõutud noorte tiitlivõistlusteni, kuigi paljudes Euroopa riikides kihutasid lapsed himuga Optimisti purjega jääpaatidel oma riigi meistrimedalite nimel.

Eestlaste idee esimene EM enda korraldada võtta leidis Euroopa jääpurjetamisliidu presidendilt heakskiidu, tema tingimus oli vaid, et vähemalt nelja riigi esindajad peaksid looma oma alaliidu. Seni võis noorte jõukatsumist ­Euroopa esivõistlusteks titulee­rida.

Ajalooline regatt

1999. aasta märtsi viimasel nädalavahetusel kogunesidki Eesti, Poola, Läti ja Leedu noored jääpurjetajad ja nende treenerid Saadjärvele. Võistluseelsel esindajate koosolekul tuli Poola tiimi pealik mõttele luua sealsamas järveäärses paadikuuris Euroopa laste jääpurjetamisliit, et juba esimene regatt meistrivõistlusteks kuulutada. Mõeldud, tehtud. ­Alla tunniga oli liit loodud, pärnakas Kukk presidendiks valitud, koosistumise protokoll Euroopa jääpurjetamisliitu faksitud ja sealt jah-vastus saadud.

Ometi ei tulnud paksu lume all Saadjärvel võidusõidust midagi välja. Et ajalooline regatt vett vedama ei ­läheks, otsustas peakohtunik Kukk võist­lejad viimasel päeval Pärnu ­lahele viia.

Õnneks hakkas ilmataat jääpurjetajatele liitlaseks ja tiitlivõitja selgitamiseks vajatavad kuus sõitu olid õhtuks seljataga. Marjaliisa Umbi meistrikuld oli suurim tasu nii isa Viktorile kui korraldajaile, kes nädalaga hulga närvirakke kaotanud olid. Aastale pani krooni Janno Hool, kes Haapsalu lahel võitis Pärnule esimese DN-klassi juunioride Euroopa meistri kulla.

Järgmistel talvedel jätkus ­pärnakate medalisadu, mis on kestnud 20 aastat. Nii omaealiste MMi kui EMi kulda, hõbedat ja pronksi hakkasid koju tooma ­Merili Randmaa, Jaan Akermann, Terje Lepik, Rando Randmaa ja Karl Hannes Tagu.

Ice Optimisti klassis algas pärnakate võimas tõusulaine aastal 2014, kui Rasmus Maalinn võitis Riias Kiši järvel noorte maailmameistri kulla, Dan Talv tuli hõbedale ja Keith Luur pronksile. Aasta hiljem krooniti viimast hoo­aega Optimisti purjega kelku taltsutav Luur Leedus maailmameistriks ja Johannes Puusepp lõpetas DN-klassi juunioride MMi hõbedaga. 2016. ja 2018. aastal tõi Maalinn juunioride MM-kulla Pärnusse ja Lisbeth Taggu võitis Ice Optimistil tüdrukute kulla.

Aasta 2019 läheb Eesti jääpurjespordi ajalukku Mihkel ­Kose pronksivõiduga DN-klassi Euroopa meistrivõistlustel ja Maalinna, Taggu ja Andrias Sepa kullaläikeliste MM-medalitega. Ja hooaeg pole veel lõppenud, sest eile hommikul lendas Maalinn USAsse, et panna on võimed proovile DNi kodumaal MMil.

Tekst: Joel Kukk, Pärnu Postimees, 15.02.2019